E-sigarettide ja nüüd ka teiste vähem kahjulike alternatiivide eest seisma ajendas mind kaks olulist faktorit. Esiteks see, et tean omast kogemusest, kui raske võib olla suitsetamisest loobumine ja kui lihtne oli see e-sigareti abil. Teiseks, et mu õiglustunne ei talu faktidega vassimist ja valeinfo levitamist, eriti organisatsioonide poolt, kes peaksid inimeste tervist kaitsma. Mind häirib, et Eesti ei kuulu nende riikide hulka, kus suitsetamise osakaal kiiresti väheneks.
Vähem kahjulike suitsetamise alternatiivide eest seismine on keeruline dogmade murdmine, sest eelarvamused ja valeinfo on muutnud suitsetajad ja ka mittesuitsetad väga skeptiliseks. Samas ei ole ma nõus sellega, et üle 20 protsendi eestlastest riskib oma tervisega ja neile ei taheta anda normaalseid võimalusi tutvuda ja soovi korral kasutada alternatiive. Usun, et sunnimeetmete asemel alternatiivide väljapakkumine oleks palju tulemuslikum ja nii jõuame kiiremini suitsuvaba Eestini.
Minu suitsetamise kogemus....
Suitsetama hakkasin ma keskkooli ajal, oma esimese suitsu olin proovinud juba märksa varem. Kodus mul keegi ei suitsetanud ja lapsest saati oli mulle räägitud, et suitsetamine on paha, paha. Keskkooli alguses ei meelitanud mind suitsetama tollal veel lubatud reklaamid, vaid see vastik harjumus hakkas külge sõpradelt, kes suitsetasid. Ei meelitanud ega ahvatlenud mind keegi suitsetama, oli siis põhjuseks kambavaim või midagi muud, aga lõpuks oli see ikkagi minu loll otsus. Oma esimese paki suitsu ostsin hoopis hiljem, kui ma tegelikult suitsetama hakkasin, sest pikka aega ei pidanud ma ennast suitsetaks, vaid proovijaks.
Suitsetamise staaži kogunes mul kahjuks üle 15 aasta. Proovisin suitsetamist korduvalt maha jätta, mõnel korral õnnestus see paariks kuuks, mõnel korral vaid 24 tunniks. Surve suitsetamisest loobumiseks on mul olnud kogu aeg suur, aga lõpuks lõin käega ja leppisin, et tõenäoliselt olen elu lõpuni suitsetaja.
2009. aastal ostsin oma esimese e-sigareti. See oli hunnik õnnetust ja ei pakkunud piisavalt head tulemust, et suitsetamisest loobuda. Samas hakkas mulle e-sigareti kontseptsioon meeldima. Mõne aja pärast tulid esimesed EGO stiilis seadmed ja otsustasin neid proovida, põhjuseks ei olnud siis mitte soov suitsetamine maha jätta, vaid et äkki õnnestub talvel vähem väljas külma käes haisemas käia. E-sigareti kasutamise tulemusel hakkas suitsude kogus, mida päevas tarbisin, jõudsalt vähenema.
Mingil hetkel jõudsin enda jaoks kõige sobivama seadmeni (reguleeritava võimsusega MOD) ja avastasin, et suitsupakk on jäänud kurvalt vedelema – sama pakk vedeleb siiani sahtlis. Võib öelda, et jätsin suitsetamise e-sigareti abil maha kogemata. E-sigaretile üleminek tõi suhteliselt kiiresti muutused ka tervises – tagasi tulid maitsemeeled ja ka võhm suurenes. Esimesel suvel ilma suitsuta kerisin jalgratta seljas üle mitme tuhande kilomeetri Eesti teid, suitsetajana ei oleks ma kindlasti suutnud seda teha. Tervise osas saan välja tuua ka selle, et e-sigaretile üle minemise järgselt põen väga harva hingamisteede haigusi, mis varasemalt olid suhteliselt sagedased külalised.
Kindlasti oli minu jaoks kogu selle protsessi juures suureks toeks ka interneti kogukond, kellega arutasime nii e-sigarettide tehniliste kui ka teaduslike küsimuste üle ning toetasime üksteist suitsetamisest loobumisel.